Himalaya: Listen. Learn. Grow.

4.8K Ratings
Open In App
title

Staadionijutud

Staadionijutud

0
Followers
0
Plays
Staadionijutud

Staadionijutud

Staadionijutud

0
Followers
0
Plays
OVERVIEWEPISODESYOU MAY ALSO LIKE

Details

About Us

Esimene eestikeelne kergejõustiku taskuhäälingusaade keskendub põhjalikult meie meelisalale, võttes spordiala võlud ja valud lahti koos sportlaste, treenerite ja muude asjaosalistega.

Latest Episodes

"Staadionijutud", 17. osa | Legendaarne Tõnu Lepik EM-tiitlist, "sajandi hüppest" ja Eesti tippudest

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on sedapuhku külas kaugushüppelegend Tõnu Lepik, kes võitis tiitlivõistlustel kolm medalit ja tuli ajaloolisel Mehhiko olümpia finaalvõistlusel viiendaks. Üheks saate põhiteemaks kujunebki just too 1968. aasta olümpia, kus ameeriklane, Lepiku eakaaslane Bob Beamon parandas maailmarekordit uskumatuna näiva 55 sentimeetri võrra. Küsime Lepikult, mis tegi "sajandi hüppe" autorist erilise mehe ja kas tema õhulend ikka kindlasti sedavõrd pikk oli. "Juba visuaalselt oli näha, et see hüpe oli väga pikk. Kui käisime sama aasta talvel USA-s võistlemas, astus ta napilt sama pika hüppe üle. Beamon oli looduslaps. Kui võrrelda mind ja teda, siis ta oli minust pea kakskümmend kilo kergem. Tema reielihas oli sama suur nagu minu säärelihas. Aga ta oli äärmiselt kerge ja plahvatuslik," meenutab 74-aastane Lepik. Lepiku enda Mehhikos hüpatud 8.09 püsis Eesti rekordina kauem kui Beamoni maailmarekord, ent lõpuks sai seegi Erki Noole poolt ühe sentimeetriga löödud. Lepiku siserekord 8.05, mis tõi talle 1970. aasta esimestel Euroopa sisemeistrivõistlustel kulla, on aga tänaseni vanim Eesti siserekord. "Kaugushüpe tundub kõige lihtsam ala kergejõustikus ja osalejaid on sel alal tõesti tihti kordades rohkem kui pikamaajooksus. Tegelikult on see aga väga peen ja tunnetuslik ala. Hoojooks, rütm, viimased sammud, õhulend - kõik peab paigas olema. Minu 100 meetri jooksu rekord oli käsiajaga 11,2, aga viimased neli sammu olid mul sama kiired nagu 10,4 meestel. Just minu viimased sammud - neid loeti maailma parimaks. Ma pole siiani näinud kedagi, kes nii hästi suudaks hüppest välja lennata. Kehaasend, väljalend, võimas pöiatöö ja rütmitunnetus - need olid minu trumbid," ütleb Lepik. Äsja armastatud spordiarsti Muza Lepikuga 51. pulma-aastapäeva tähistanud Tõnu Lepik räägib saates muuhulgas, millise nüansi lihvimisega ta nägi tippsportlasena enim vaeva, kuidas õnnestus elu pikimad hüpped teha just tiitlivõistlustel, miks Nõukogude Liidu treenerid teda alati hea meelega koondisse võtsid ning mida arvab ta maailma ja Eesti parematest hüppajatest. Seejuures ütleb Lepik välja nime, kes peaks tema hinnangul juba eeloleval talvel olema võimeline Eesti siserekordi 8.05 ületama. Saate lõpus esitame kuulajatele taas küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

74 minOCT 21
Comments
"Staadionijutud", 17. osa | Legendaarne Tõnu Lepik EM-tiitlist, "sajandi hüppest" ja Eesti tippudest

"Staadionijutud" | Gerd Kanter: poleks Helsingis läbilööki tulnud, pidanuks vist pillid kotti panema

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 16. osas võtab Manta Maja stuudios istet 11-kordne tiitlivõistluste medalist, Pekingi olümpiavõitja Gerd Kanter. Nagu meie saates juba tavaks on saanud, jätkub olümpiavõitjatega juttu kauemaks. Sarnaselt Erki Noolele õnnestub ka Kanteriga leida üles teemad, millest ta seni oma kümnetes ja sadades intervjuudes pole veel põhjalikumalt rääkinud. Muuhulgas võtame läbi kettaheitja karjääri raskemad momendid, suuremad vead, Team75+'i rolli ning suhted pere ja ajas muutunud meediaga. "Meedia tegi minu sportlaskarjääri ajal, 2000-2018, väga suure hüppe. Kirjutavast meediast sai online meedia ja hästi selgelt tuli pilti klikimajandus. Selles mõttes oli see mingil hetkel päris keeruline. Aga meediaga olin ma üldiselt sõber. Tänu Rauli (Rebane) heale taustale ja koolitusele läks see sujuvalt. Aga jah, viimastel aastatel oli ka hetki, kus tekkis teatud pelgus. Häda on nimelt selles, et ka see tänane podcast ei jää ainult siia stuudiosse, vaid sellest tehakse võib-olla kaks-kolm eraldi täiesti kontekstivälist uudist. See on kindlasti tänapäeva klikimajanduse ajastul hästi keeruline, sest palju tiritakse lauseid kontekstist välja," sõnab Kanter, kes lisab, et on elu jooksul teatud intervjuudest ka loobunud. Kanter võitis tiitlivõistlustelt esimese medali alles 26-aastasena, kuigi oli juba mitu aastat varem kerkinud üheks maailma tugevamaks kettaheitjaks. Täna usub pea kahemeetrine mees, et jõudis lõpuks nii kaugele just tänu algusaasta õppetundidele. "Tagasilöök sundis teatud asju ümber vaatama. 2004. aasta Ateena olümpia ebaõnnestumise järel arusaamad ja treeningud muutusid. Sain aru, et mul võib küll tiim ümber olla, aga ringis pean ma suutma ise otsuseid vastu võtma. Seda pinget ja adrenaliini, mis olulisel hetkel kehasse tekib, tuleb osata kontrollida. Sellest tulenevalt muutsime minu tehnika veel lihtsamaks ja riskivabamaks. Ja järgmisel suvel tegime treeningutel üheksa kvalifikatsiooni imitatsiooni. Need asjad kokku aitasid mind läbilöögini. Ma usun, et seda oli vaja. Teisalt olime me surutud ka nii selgelt vastu seina, sest kogu tiim eesotsas Rauliga oli käinud ja rääkinud, et siin on üks andekas kutt, kes kohe-kohe hakkab tegusid tegema. Poleks ka 2005. aasta Helsingi MM-il seda läbilööki tulnud, pidanuks vist küll pillid kotti panema," tunnistab Kanter. Eraldi pooltund on täna planeeritud Kanteri tehnika analüüsimisele, alustades heite algfaasis ketta seljataha viimisest ja lõpetades momendiga, mil heitevahend käest lendu läheb. Olümpiavõitja jagab siinkohal enda näitel soovitusi, kuidas kõige tavapärasemaid vigu vältida. Veel tuleb saates juttu Kanteri 6-aastase poja Kristjani olemusest, Armin Karu karile sõitnud jahist, väga hilja kettaheitele spetsialiseerumisest, maailmarekordi jahtimisest, meeletutest jõunäitajatest, oma endisest hoolealusest Martin Kupperist, praegustest juhendatavatest, poolakatest Robert Urbanekist ja Piotr Malachowskist ning värskest tööalasest väljakutsest. Saadet juhib Karl Rinaldo.

110 minOCT 7
Comments
"Staadionijutud" | Gerd Kanter: poleks Helsingis läbilööki tulnud, pidanuks vist pillid kotti panema

"Staadionijutud", 15. osa | Mikk Pahapill: oleksin võinud tegelikult rohkem "lennata"

Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade "Staadionijutud" läheb eetrisse 15. osaga, kus saatekülalise rollis on 2009. aasta Euroopa sisemeister, endine mitmevõistleja Mikk Pahapill. 37-aastane Pahapill püsib tänaseni oma 11 aastat tagasi püstitatud seitsmevõistluse tippmargi 6362 punktiga kõigi aegade edetabelis 12 parema seas, jäädes vaid 12 punktiga alla meie rekordimehele Erki Noolele. "Ma olen õnnelik, et mul õnnestus selline võistlus teha. Vahel ikka tunned, kasvõi trennis, et kõik lihtsalt tuleb välja. Mul sattus samadel päevadel olema lihtsalt EM. Aga kindlasti oli see tegelikult pikk protsess, 25 aastat. Aga jah, viimased kaks aastat enne EM-i olid märgilised," ütleb Pahapill. Pahapilli supertulemus sattus aga aega, mil maailmas oli käsil viimaste kümnendite suurim finantskriis ja uute toetajate leidmine polnud edust hoolimata kerge. "See oli 2009. aasta märts. Finantskriis oli olnud selleks ajaks pool aastat väga terav ja keegi polnud võimeline võtma riski, et anda kusagile raha. Samas ma ei tundnud ka ennast väga hästi, sest samal ajal, kui mina teenisin Euroopa meistriks tuleku eest mitu tuhat eurot preemiat, kaotasid inimesed oma töökohti, maju ja kortereid. Sain sellisel hetkel aru, et ma olin priviligeeritud olukorras. Dissonants oli kõva," meenutab Pahapill. Milliseid tundeid toonane võit aga tekitas? "Ma oleksin võinud tegelikult rohkem "lennata"," muigab mitmevõistleja oldule tagasi vaadates. "Ma teadsin, et kõige suurema kaif saadakse protsessist. Seda on teaduslikult tõestatud. Näiteks laboris tehtud eksperimendid on näidanud, et hiired saavad kõige suurema dopamiinilaksu enne auhinna kättesaamist. Sama kehtib sportlaste kohta. Kui auhind on käes, siis vaatad, et okei, tore, aga siit peab nüüd edasi minema." Pahapill räägib saates veel korvpallilembusest, parematest võistluskaaslastest, treeningmetoodikast, mõõnadest ja suhtlusest meediaga, aga ka oma tänastest tegemistest ehk treeneritööst ja lõbusatest hoolealustest. Saadet juhib Karl Rinaldo.

65 minSEP 23
Comments
"Staadionijutud", 15. osa | Mikk Pahapill: oleksin võinud tegelikult rohkem "lennata"

"Staadionijutud", 14. osa | Eha Rünne: õudne on see, et kettaheide pakub mulle tänaseni naudingut

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord külalise rollis legendaarne kettaheitja ja kuulitõukaja Eha Rünne, kes võitis karjääri jooksul rekordilised 68 Eesti meistritiitlit. Saates koorub välja nii mõndagi huvitavat eesotsas sellega, et Rünnest poleks tegelikult pidanud sugugi saama heiteala sportlast. "Jooksmine oli mu lemmik. Ma olin käinud vist kahel korral Harry Seinbergi trennis, kui võitsin Tallinna meistrivõistlused ära. Heitealadele sattusin ma täiesti kogemata. Läksin TSIK-i katsetele, kus mind ei tahetud kehva tervise pärast kuidagi vastu võtta. Olin joone all ja mulle öeldi: no olgu, kui sa nii väga tahad, siis hea küll - mine heitjate gruppi. Ma nutsin seal, sest ega ma ei tahtnud küll heitjaks saada, aga lõpuks mõtlesin, et olgu, see on parem kui mitte midagi," meenutab Rünne. "Kõige õudsem on see, et kettaheide pakub mulle tänaseni naudingut," naerab 57-aastane Rünne, kes hoolimata sellest, et trenni enam ei tee, on kroonitud veteranide seas viiel korral maailmameistriks ja 13 korral Euroopa meistriks. "Miski nagu tõmbab staadionile ja ma ei saa midagi selle vastu teha. Käisin nüüd Lätis Balti matši vaatamas ja kettaheite ringi kõrval oli nii hea olla." Rünne meenutab saates muuhulgas Nõukogude Liidu koondise laagreid, mis jäid ühtpidi meelde tänu toredatele sportlastele ja teisalt mõistagi rasketele treeningutele. "Seal tehti nii palju tööd lihtsalt. No ma ei tea, kas tänapäeval keegi on üldse võimeline nii palju tööd tegema. Eks see oli see dopingu võlu. Need, kes olid end dopinguga turgutanud, jõudsid rohkem teha. Mul oli selliste sportlaste kõrval raske olla. Mäletan, et kukkusin neljapäeval heiteringi kõrvale maha. Treener sai aru, et siin polegi midagi teha ja saatis mu puhkama. Heita tuli hommikuti nii palju, kuni käsi tahtis otsast ära kukkuda, ja jõudu tuli õhtuti teha nii palju, kuni kang kukkus peale. Täpselt nii oligi. Treenerid ütlesidki, et kuni kukkumiseni tuleb treenida. Kui küsisin, kas see loomulikkust ära ei tapa, siis öeldi, et pole hullu midagi, küll taastun. Söögilaud oli laagrites muidugi lookas - kalamarjad, suured kanad jne. Toidu taha midagi ei jäänud, aga see kõik oli ikkagi väga raske." Ent mida arvab Rünne tänapäeva kettaheite kohta? "Tänapäeval lähenetakse ilmselt teisiti heitealadele kui minu ajal. Ja tegelikult arvan ma ka seda, et paljusid asju mõeldakse üle. Asi on tegelikult palju lihtsam. Eks tipptreenerid tahavad end heast küljest näidata ja mõtlevad imekäike, aga nagu me teame, siis kõik teed viivad Rooma. Kui kettaheide on mõeldud välja Vana-Kreekas, siis ega seal tegelikult väga palju uut tulnud pole. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas treeninguid kombineerida. Ka inimesed on erinevad - ühele sobib üks, teisele teine moodus," ütleb heatujuline Rünne, kes on tänaseks juba pea kakskümmend aastat töötanud Viimsi koolis kehalise kasvatuse õpetajana.

63 minSEP 9
Comments
"Staadionijutud", 14. osa | Eha Rünne: õudne on see, et kettaheide pakub mulle tänaseni naudingut

"Staadionijutud", 13. osa | Janek Õiglane: olen introvert, kuid võistlustel muutun täielikult

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord külas Eesti kõigi aegade seitsmes kümnevõistleja Janek Õiglane. 26-aastane vändralane on jõudnud kahel viimasel MM-il kuue parema sekka. Kõige erilisemaks võistluseks peab Õiglane just 2017. aasta Londoni MM-i, kus ta täiesti tundmatu mehena isikliku rekordi 8371 punktini viis ja kõigile üllatuslikult neljanda koha teenis. "See oli välk selgest taevast! Ma ei osanud isegi ette kujutada, mida tähendab võistelda 60 000 pealtvaataja ees. Ma olin vist osalejatest paremuselt 23. isikliku rekordiga. Ütlesin enne võistlust intervjuus, et tahaksin oma Pekingi MM-i tulemuse üle lüüa ja 15 parema hulka tulla. Aga seal juhtus midagi muud. Ja see emotsioon, mis ma sealt sain, oli täiesti eriline. Sellel võistlusel läks kõik kuidagi väga ladusalt. Vaid teise päeva alguses tekkis Londonis emotsionaalselt raske hetk, kui ma hakkasin mõtlema, et kas tõesti õnnestubki ülihea võistlus teha. Olin seetõttu kettaheites ebakindel, aga kui sellest üle sain, siis oli kõik okei," meenutab Õiglane. Kui Londoni MM-il jäi Õiglane spordisõpradele meelde emotsionaalse võistlejana, siis tavaelus on ta enda sõnul vastupidine isiksus. "Ma olen kindlasti introvert. Mulle meeldib pigem üksinda kodus olla kui rahva seas lobiseda. Aga võistlustel oli noorest saati nii, et küsisin publikult plaksu ja kütsin end sedasi üles. Andrenaliin, mis ma publikult saan, on väga suur. Võistlustel olengi täiesti teine inimene, kus suudan end tavaolekust välja lülitada," ütleb Õiglane. Sügisest Ameerika Ühendriikidesse treenima siirduv Õiglane meenutab saates oma esimest kokkupuudet endise maailmarekordimehe Ashton Eatoniga. "See oli 2015. aasta Pekingi MM-il. Olin tol hetkel väga halvas vormis ja me läksime pärast kuulitõuget koos teiste võistlejatega puhkeruumi. Ma olin kehva ja Ashton vaatas, et Eesti poiss on kuidagi nukker. Ta tuli minu juurde ja küsis, kuidas mul läheb ja millise tulemuse ma tänavu teinud olen. See andis mulle väga positiivse emotsiooni. Võin öelda, et tänu temale läks kogu mu võistlus mõnusamaks. Lisaks tegi ta ise tollel võistlusel maailmarekordi," räägib Õiglane. Seekordses saates tuleb muuhulgas juttu veel uuest maailmarekordimehest Kevin Mayerist, kes on sarnaselt Õiglasele suur NBA-huviline, treenerile raske otsuse teatamisest, oma suurematest toetajatest, USA-s treenimise maksumusest, Erki Noolest, Magnus Kirdist ja Ksenija Baltast, pidutsemisest, odaviskest, jõunäitajatest ning treeningute ülesehitusest. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

100 minAUG 26
Comments
"Staadionijutud", 13. osa | Janek Õiglane: olen introvert, kuid võistlustel muutun täielikult

"Staadionijutud", 12. osa | Erki Noolega OM-kullast, suurimast rumalusest ja "Rooside Sõjast"

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on sel korral külas kümnevõistleja Erki Nool, kelle olümpiavõidust möödub peagi 20 aastat. Olgugi et juunis 50. sünnipäeva tähistanud Noolega on aastate jooksul palju erinevaid intervjuusid tehtud, tulevad seekordses jutuajamises välja mitmed huvitavad seigad, mida seni avalikkuses palju käsitletud pole. "Minu järgmine eesmärk oli pärast olümpiavõitu 9000 punkti kogumine. Ja olla esimene inimene, kes seda teeks. Aga (Roman) Šebrle tegi selle 2001. aasta kevadel ära. Pagan, ma mäletan seda tunnet, mis mul Götzises 1500 meetri jooksus 150 meetrit enne lõppu tekkis, kui ma sain aru, et ta teeb 9000 punkti täis. Pinge läks sellega maha ja motivatsioon polnud enam sama. See eesmärk polnud enam see, kuigi Eesti rekordi 9000 punktini viimine olnuks ikkagi ilus asi." Noole isiklikuks rekordiks jäi lõpuks 8815 punkti, mis sündis kuldsele olümpiahooajale järgnenud aastal Edmontoni MM-il tihedas konkurentsis Tomaš Dvorakiga. "Minu sportlaskarjääri üks rumalamaid vigu oli see, et ma ei läinud Edmontonis Eesti rekordit püstitades 1500 meetrit täiega jooksma. Ma põdesin seda kolm kuud pärast võistlust. Jooksin küll rekordilähedase aja 4.29, kuid olnuks viimase pikamaajooksu trenni põhjal 4.15-4.18 vormis. Ma ei jälginud aga kunagi oma punktisummat, vaid mängisin võidu peale. Dvorak oli enne viimast ala minust 100 punkti ees ja (Dean) Macey 200 punkti maas ning ma arvasin, et mul pole võimalik enam teiselt kohalt kõrgemale tõusta ega madalamale langeda. Tegelikult olin ma aga 1500 meetri jooksuks kaks aastat nii kõvasti harjutanud, et võinuks Daley Thompsoni ja Dan O'Brieni rekordi (vastavalt 8847 ja 8891 punkti) üle teha. Aga ma läksin lihtsalt jooksma seda jooksu. See oli mu elu üks lihtsamaid 1500 meetreid. Õudne! Ja see on kõige häirivam asi, mis on minuga rajal juhtunud. Sportlane peab alati pingutama sel hetkel, kui ta on staadionil. Sel hetkel ei saa mõelda tulevikule. Kõige traagilisema rumaluse tegi selles osas kusjuures Dvorak," meenutab Nool, kelle näidet pikaaegse konkurendi eksimusest saab kuulata juba saatest. Mõistagi ei tule Noolega juttu pelgalt tema enda võistlustest, vaid me otsime ka võrdlusmomente mineviku ja oleviku vahel, et mõista, miks tehti toona asju üht- ja tänapäeval teistmoodi. "Ma arvan, et pingutamise soov, oskus või vajadus on olnud alati inimestes samasugune, ka tänapäeva ühiskonnas. Võib-olla tänapäeval on sportlaste jaoks takistuseks hoopis see, et neil on spordi kõrval palju muid tegevusi ja asju - Instagrami postitused, aktsiaportfellid ja nii edasi. Aga spordis peab olema võimalus, oskus ja aeg lihtsalt mõelda. Näiteks mitmevõistleja peab olema suuteline vabadel hetkedel tehniliste alade sooritusi läbi mõtlema, sest ta ei jõua kahjuks igal nädalal kõiki alasid kolm korda trennis teha. Tänapäeva ühiskonnas aga hajub inimeste tähelepanu. Meil pole mõtet võrrelda seda, et mul polnud noorena (samu häid) naelkingu võtta nagu tänapäeval. Ei, selles pole mingit vahet! Sada kilo on kangi peal ikka sada kilo, olgu sul jalas Puma, Adidase või Nike jalanõu," ütleb Nool. Et Noolel on aastaid maailma tippu kuulunud mehena palju väga huvitavaid ja kohati lausa uskumatuid lugusid rääkida, ei pannud me seekord saatele ajalist piiri, vaid rääkisime nii palju, kui teemasid jagus. Muuhulgas tuleb juttu Erki pere rollist tema edus, elulooraamatust, YouTube'is üle 300 000 vaatamise kogunud "Rooside Sõja" klipist, vanadest konkurentidest, erinevatest treeningmudelitest, korda saadetud rumalustest ja suurtest triumfidest. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

117 minAUG 19
Comments
"Staadionijutud", 12. osa | Erki Noolega OM-kullast, suurimast rumalusest ja "Rooside Sõjast"

"Staadionijutud", 11. osa | Tähti Alver: tänaseni imestatakse, kuidas ma sellest kõigest välja tulin

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 11. osas on külalise rollis kaugus- ja kolmikhüppaja Tähti Alver, kes kerkis möödunud nädalavahetusel toimunud Eesti meistrivõistlustel rambivalgusse. Tallinnast tugeva majandustaustaga perest pärit Alver parandas oma kõrvalal kaugushüppes isiklikku rekordit mitmekümne sentimeetriga, viies tippmargi 6.54-ni. Ühtlasi tõi see kogu võistluse ühel oodatumal ja põnevamal alal täpselt ühesentimeetrise võidu Ksenija Balta ees, kes oli viimati Eesti meistrivõistlustel oma põhialal kullata jäänud 2007. aastal. "Esmaspäeval tööle minnes oli küll eriline tunne. Kolleegid tulid juurde ja õnnitlesid," ütleb SEB pangas arendusjuhina töötav Alver. "Ka pühapäev oli muidugi väga emotsionaalne päev isikliku rekordi tõttu. Uni ei tahtnud kergelt tulla, kuna telefon oli õnnesoovidest umbes. Mul on tõesti hea meel, kui paljudele inimestele see tulemus korda läks." Olgugi et Alver säras juba TV 10 olümpiastarti sarjas ja ta meenutab tänaseni, kuivõrd oluline oli talle toona selle võistlussarja kaudu esimese päris oma ratta võitmine, kerkis ta täiskasvanute klassis Eesti tippu oodatust hiljem, pärast pikka vigastuspausi 19-20aastasena. "Mul oli väga raske vaadata eemalt noorte tiitlivõistlusi, kuna teadsin, et minu koht pidanuks ka seal olema. Ma arvan, et mul on selline sisemine jõud, mis aitas pikast vigastuspausist üle saada. Mõned imestavad tänaseni, et kuidas ma sellest kõigest välja tulin," sõnab 25-aastane Alver. Sel suvel on Alver jaganud aega töö, kergejõustiku ja disc-golfi (eesti k. kettagolf) vahel. Neist viimase juurde on sportlase toonud tema elukaaslane ja oluline abijõud, kes on käinud Alverile viimastel aastatel kaasa elamas suisa kõigil välisvõistlustel. "Isegi pühapäeval enne kaugushüppevõistlust käisime natuke disc-golfi mängimas. Mängin disc-golfi tihti ka pärast õhtusööki, et end natuke liigutada ja mitte liiga laisaks muutuda," räägib Alver. Nagu selgub, mängivad Alveri tulemustes kindlasti rolli ka treeningutes tehtud muudatused. "Võtsin sel suvel kaugushüppes hoojooksu kaks sammu pikemaks. Ma arvan, et see on tulnud kevadistest jooksutrennidest, tänu millele on kiirust juurde tekkinud ja ma ei mahu enam 16 sammu vahele ära," ütleb hiljutise vigastuse tõttu ettevalmistusperioodil tänavu varasemast hoopis vähem hüppeid ja rohkem jooksu teinud Alver, kes peab oma raskeimateks trennideks jõusaalis toimuvaid harjutuskordi. Seekordses saates kuuleme muuhulgas ka Alveri tööst panganduses, treeningmahtudest, erinevatest rekorditest, konkurentsist ning kolmik- ja kaugushüppe tehnilistest nüanssidest. Saadet juhib Karl Rinaldo.

53 minAUG 12
Comments
"Staadionijutud", 11. osa | Tähti Alver: tänaseni imestatakse, kuidas ma sellest kõigest välja tulin

"Staadionijutud", 10. osa | Peeter Randaru: sedagi on tulnud ette, et pühin silmanurgast pisara ära

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on kätte jõudnud juubeliosa, mis eristub kõigist eelnevatest täielikult, sest Manta Maja stuudios võtab istet legendaarne kohtunik ja staadioniteadustaja Peeter Randaru. 67-aastase Randaru võib liigitada vaieldamatult meie läbi aegade tunnustatumate kohtunike hulka, kellel on märgatav osa selles, et Eesti kergejõustikuliit kuulub võistluste korraldamises Euroopa absoluutsesse tippu ja saab välismaalastelt alatihti kiita. Pealegi on Randaru kasvatanud suureks neli rahvuskategooria kohtunikust poega-tütart. "Tore on vaadata, kuidas pisikestest poistest-tüdrukutest saavad mitte ainult olümpiavõitjad ja tippatleedid, vaid ka väga head treenerid. Olen nüüd ka seda juba näinud. Selline protsess on kõrvalt vaadates maruhuvitav. Kohtunik ei tohi küll väga välja näidata, mida ta tunneb, aga teinekord on tulnud ette ka seda, et pühid silmanurgast pisara ära või hääl läheb ilusa hetke ajal teise tämbrisse," tunnistab Randaru. 55 aastat poleks võimalik kohtunikuametit pidada, kui see endale ei meeldiks, ütleb Randaru, kes jutustab saates mitmeid humoorikaid ja liigutavaid lugusid meie selle ala korüfeedest. Muuhulgas toob ta näite paljukordsest Gruusia kergejõustikumeistrist ja kümneid eestlasi tippu viinud Martin Kutmanist. "Tore mees oli Martin Kutman. See võis olla Tartus Tamme staadionil, kui ta tegi ühe tiiru ja siis teise tiiru ümber kettaheiteringi. Ma küsisin talt, et mis ta otsib? Kutman vastas: "Kõik räägivad, et vorm on kadunud. Ma mõtlesin, et otsin selle siis üles!"" Seekordses saates saame muuhulgas teada, millise Eesti tippkergejõustiklase tegemisi jälgib Randaru tänu tolle noorpõlve võistlemisega seotud liigutavale momendile erilise tähelepanuga, miks Magnus Kirt Randaru hinnangul tegelikult Dohas toimunud MM-il õlga vigastada võis, millised on kohtunikuameti töötasud ja kuidas Märt Israelile aastate eest kogemata ebareaalselt pikk kettakaar mõõdeti. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

67 minAUG 5
Comments
"Staadionijutud", 10. osa | Peeter Randaru: sedagi on tulnud ette, et pühin silmanurgast pisara ära

"Staadionijutud", 9. osa | Kaur Kivistik: olen pikamaajooksjana väga suur erand

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" võtab seekord saatejuhi vastas koha sisse Eesti läbi aegade parim 3000 meetri takistusjooksja Kaur Kivistik. 29-aastast Kivistikku on raske kellegagi segamini ajada. Tartumaalt pärit pikka ja heledapäiset meest tunnevad sõbrad-tuttavad kui ülimalt professionaalselt sporditegemisse suhtuvat inimest, kes teeb iga jooksu eel põhjaliku analüüsi nii enda kui ka konkurentide kohta, et võistlusrajal enam midagi juhuse hooleks ei jääks. Spordivälisel ajal on Kivistik aga suurepärane kokk, armastav abikaasa ja kahe lapse isa. "Viis-kuus aastat tagasi tõrjusin ma enne jooksu kõik inimesed enda ümbert ära. Nüüd, kahe lapse isana, on see keerulisem, kuna näen, et lapsed nõuavad oma tähelepanu ja nemad veel ei mõista, et mul on tähtis võistlus ees ootamas. Samas suudan tänu aastatega tekkinud kogemustele ikkagi ka väikeste vahelepõigetega säilitada fookuse," ütleb Kivistik, kes on võistlusreisidel enne tähtsaid starte abikaasa Lindaga isegi eraldi toa võtnud. Kivistiku karjääris on olnud mitmeid suuri õnnestumisi, muuhulgas 2015. aasta universiaadil hõbemedali võitmine ja mitmel korral Euroopa meistrivõistlustel esikümnesse pääsemine, kuid üks keerulisemaid perioode jäi tal seljataha just tänavu, mil saabus koroonaviirus ja suri isa. "Tänavune kevad oli igatepidi hästi keeruline ja tagantjärgi saan seda veel praegugi tunda. Eks aeg näitab, kuidas mina sellest kõigest kosun ja kuidas maailmal minema hakkab. Võib-olla kogu selle asja juures on kõige huvitavam see, et ma kogesin kolme nädala jooksul lähedase inimese sündi ja surma. Elu üle mõtlemine muutus minu jaoks totaalselt. Sain hoopis teistmoodi aru, kui habras kõik on. Seepärast mulle meeldibki teha seda, mida teen, sest kunagi ei tea, mis juhtub homme," teab jooksja. Sportlase ja pikamaajooksjana eristub Kivistik enda sõnul paljudest konkurentidest lisaks pikkusele ka treeningute ülesehituselt, sest jõusaalis rassib ta rohkem kui sel alal kombeks on. "Võin väita, et olen selles suhtes väga suur erand. Nägin mingil hetkel, et mu loomulik kiirus polnud piisavalt hea teistele meestele kandade näitamiseks. Kaotasin paratamatult tuliseid duelle. Kehakultuuri õppimine andis mulle aga teadmise, et kui sa suudad endale jõu taha hankida, siis tuleb ka kiirus. Hakkasin jõutreeninguid usinalt tegema ja ma ei tea praegu maailmas enda kõrval vist ühtegi takistusjooksjat, kes 160 kilo turjale võtaks," ütleb Kivistik. Pikamaajooksjale iseloomulikus pikas saates tuleb juttu takistusjooksu spetsiifikast, veetakistusest, Keenias laagerdamisest, mustade edust jooksudistantsidel, aga ka söögitegemisest, jalgpallist ja laskesuusatamisest. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

86 minJUL 29
Comments
"Staadionijutud", 9. osa | Kaur Kivistik: olen pikamaajooksjana väga suur erand

"Staadionijutud", 8. osa | Marek Niit: see kõlab naljakalt, aga sprinti tehes ei tohi kiirustada

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on sel nädalal külalise rollis Eesti läbi aegade kiireim jooksja Marek Niit, kes teeb vahepealsetest mõõnadest hoolimata sporti siiani täie tõsidusega. "Kevadel, enne koroonaviirusest tingitud kriisi, tundsin end väga hästi. Olin 400 meetris Eesti rekordi vormis, kuigi see on nüüd spekulatsioon. Tundsin end nooremana. Kevadiste treeningute tulemused olid kaks sekundit paremad kui eelmisel aastal. Aga see, kui treeninglaagris enam staadionile ei lastud, tõmbas motivatsiooni alla. Ma ei ole ka selline vend, kes suudaks taolises olukorras edasi suruda," tunnistab 32-aastane Niit, kes selgitab saates ka põhjalikumalt, tänu millele treeningutel heale tasemele jõudis. Niidu põhimõte on olnud alati see, et treeningut, võistlemist ja sporti laiemalt tuleb osata nautida, vastasel juhul ei tule ka tulemusi. "Sprint on väga nauditav ala. Ja sprindi puhul tuleb meeles pidada, et seda tehes ei tohi kiirustada, kuigi see kõlab naljakalt. Lisaks tuleb kiiresti jooksmise puhul riske võtta, barjääre lõhkuda. Kui oled neli-viis aastat põhja ära teinud, oma esimesed vigastused saanud ja lõpuks heasse toonusesse jõudnud, siis on jooksmine tõesti puhas lust. Isegi 400 meetris ei saa jooksu ajal arugi, et oleksid kõvasti pingutanud, aga nauding on suur," selgitab saarlane. 2006. aastal 200 meetri jooksus juunioride maailmameistriks kroonitud Niit on kaudselt kokku puutunud maailma läbi aegade kiireima mehe, jamaikalase Usain Boltiga, kes saatis ühel aastal talle sünnipäeva puhul lausa õnnitlusvideo, mille tänagi veel Niidu Instagrami kontolt leiab. "Ta on suur eeskuju olnud ka minule. Usain on sündinud sprinteriks. Temas oli noorest saati vaba olek. Ta sobib sprinteri rolli ideaalselt. Noorena vaatasin ma pigem selliseid tõsiseid kujusid nagu Linford Christie, aga mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et jooksjas peab ka mängulisust olema. Ta suutis oma suure raami hästi liikuma panna ja seetõttu kerkiski maailma parimaks," hindab Niit. Saates tuleb muuhulgas juttu erinevate sprindialade tehnikast ja taktikast, aga ka tehtud vigadest, USA ülikooliaastatest, kunstist, arhitektuurist, Saaremaast ja Ott Tänakust. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

78 minJUL 22
Comments
"Staadionijutud", 8. osa | Marek Niit: see kõlab naljakalt, aga sprinti tehes ei tohi kiirustada

Latest Episodes

"Staadionijutud", 17. osa | Legendaarne Tõnu Lepik EM-tiitlist, "sajandi hüppest" ja Eesti tippudest

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on sedapuhku külas kaugushüppelegend Tõnu Lepik, kes võitis tiitlivõistlustel kolm medalit ja tuli ajaloolisel Mehhiko olümpia finaalvõistlusel viiendaks. Üheks saate põhiteemaks kujunebki just too 1968. aasta olümpia, kus ameeriklane, Lepiku eakaaslane Bob Beamon parandas maailmarekordit uskumatuna näiva 55 sentimeetri võrra. Küsime Lepikult, mis tegi "sajandi hüppe" autorist erilise mehe ja kas tema õhulend ikka kindlasti sedavõrd pikk oli. "Juba visuaalselt oli näha, et see hüpe oli väga pikk. Kui käisime sama aasta talvel USA-s võistlemas, astus ta napilt sama pika hüppe üle. Beamon oli looduslaps. Kui võrrelda mind ja teda, siis ta oli minust pea kakskümmend kilo kergem. Tema reielihas oli sama suur nagu minu säärelihas. Aga ta oli äärmiselt kerge ja plahvatuslik," meenutab 74-aastane Lepik. Lepiku enda Mehhikos hüpatud 8.09 püsis Eesti rekordina kauem kui Beamoni maailmarekord, ent lõpuks sai seegi Erki Noole poolt ühe sentimeetriga löödud. Lepiku siserekord 8.05, mis tõi talle 1970. aasta esimestel Euroopa sisemeistrivõistlustel kulla, on aga tänaseni vanim Eesti siserekord. "Kaugushüpe tundub kõige lihtsam ala kergejõustikus ja osalejaid on sel alal tõesti tihti kordades rohkem kui pikamaajooksus. Tegelikult on see aga väga peen ja tunnetuslik ala. Hoojooks, rütm, viimased sammud, õhulend - kõik peab paigas olema. Minu 100 meetri jooksu rekord oli käsiajaga 11,2, aga viimased neli sammu olid mul sama kiired nagu 10,4 meestel. Just minu viimased sammud - neid loeti maailma parimaks. Ma pole siiani näinud kedagi, kes nii hästi suudaks hüppest välja lennata. Kehaasend, väljalend, võimas pöiatöö ja rütmitunnetus - need olid minu trumbid," ütleb Lepik. Äsja armastatud spordiarsti Muza Lepikuga 51. pulma-aastapäeva tähistanud Tõnu Lepik räägib saates muuhulgas, millise nüansi lihvimisega ta nägi tippsportlasena enim vaeva, kuidas õnnestus elu pikimad hüpped teha just tiitlivõistlustel, miks Nõukogude Liidu treenerid teda alati hea meelega koondisse võtsid ning mida arvab ta maailma ja Eesti parematest hüppajatest. Seejuures ütleb Lepik välja nime, kes peaks tema hinnangul juba eeloleval talvel olema võimeline Eesti siserekordi 8.05 ületama. Saate lõpus esitame kuulajatele taas küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

74 minOCT 21
Comments
"Staadionijutud", 17. osa | Legendaarne Tõnu Lepik EM-tiitlist, "sajandi hüppest" ja Eesti tippudest

"Staadionijutud" | Gerd Kanter: poleks Helsingis läbilööki tulnud, pidanuks vist pillid kotti panema

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 16. osas võtab Manta Maja stuudios istet 11-kordne tiitlivõistluste medalist, Pekingi olümpiavõitja Gerd Kanter. Nagu meie saates juba tavaks on saanud, jätkub olümpiavõitjatega juttu kauemaks. Sarnaselt Erki Noolele õnnestub ka Kanteriga leida üles teemad, millest ta seni oma kümnetes ja sadades intervjuudes pole veel põhjalikumalt rääkinud. Muuhulgas võtame läbi kettaheitja karjääri raskemad momendid, suuremad vead, Team75+'i rolli ning suhted pere ja ajas muutunud meediaga. "Meedia tegi minu sportlaskarjääri ajal, 2000-2018, väga suure hüppe. Kirjutavast meediast sai online meedia ja hästi selgelt tuli pilti klikimajandus. Selles mõttes oli see mingil hetkel päris keeruline. Aga meediaga olin ma üldiselt sõber. Tänu Rauli (Rebane) heale taustale ja koolitusele läks see sujuvalt. Aga jah, viimastel aastatel oli ka hetki, kus tekkis teatud pelgus. Häda on nimelt selles, et ka see tänane podcast ei jää ainult siia stuudiosse, vaid sellest tehakse võib-olla kaks-kolm eraldi täiesti kontekstivälist uudist. See on kindlasti tänapäeva klikimajanduse ajastul hästi keeruline, sest palju tiritakse lauseid kontekstist välja," sõnab Kanter, kes lisab, et on elu jooksul teatud intervjuudest ka loobunud. Kanter võitis tiitlivõistlustelt esimese medali alles 26-aastasena, kuigi oli juba mitu aastat varem kerkinud üheks maailma tugevamaks kettaheitjaks. Täna usub pea kahemeetrine mees, et jõudis lõpuks nii kaugele just tänu algusaasta õppetundidele. "Tagasilöök sundis teatud asju ümber vaatama. 2004. aasta Ateena olümpia ebaõnnestumise järel arusaamad ja treeningud muutusid. Sain aru, et mul võib küll tiim ümber olla, aga ringis pean ma suutma ise otsuseid vastu võtma. Seda pinget ja adrenaliini, mis olulisel hetkel kehasse tekib, tuleb osata kontrollida. Sellest tulenevalt muutsime minu tehnika veel lihtsamaks ja riskivabamaks. Ja järgmisel suvel tegime treeningutel üheksa kvalifikatsiooni imitatsiooni. Need asjad kokku aitasid mind läbilöögini. Ma usun, et seda oli vaja. Teisalt olime me surutud ka nii selgelt vastu seina, sest kogu tiim eesotsas Rauliga oli käinud ja rääkinud, et siin on üks andekas kutt, kes kohe-kohe hakkab tegusid tegema. Poleks ka 2005. aasta Helsingi MM-il seda läbilööki tulnud, pidanuks vist küll pillid kotti panema," tunnistab Kanter. Eraldi pooltund on täna planeeritud Kanteri tehnika analüüsimisele, alustades heite algfaasis ketta seljataha viimisest ja lõpetades momendiga, mil heitevahend käest lendu läheb. Olümpiavõitja jagab siinkohal enda näitel soovitusi, kuidas kõige tavapärasemaid vigu vältida. Veel tuleb saates juttu Kanteri 6-aastase poja Kristjani olemusest, Armin Karu karile sõitnud jahist, väga hilja kettaheitele spetsialiseerumisest, maailmarekordi jahtimisest, meeletutest jõunäitajatest, oma endisest hoolealusest Martin Kupperist, praegustest juhendatavatest, poolakatest Robert Urbanekist ja Piotr Malachowskist ning värskest tööalasest väljakutsest. Saadet juhib Karl Rinaldo.

110 minOCT 7
Comments
"Staadionijutud" | Gerd Kanter: poleks Helsingis läbilööki tulnud, pidanuks vist pillid kotti panema

"Staadionijutud", 15. osa | Mikk Pahapill: oleksin võinud tegelikult rohkem "lennata"

Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade "Staadionijutud" läheb eetrisse 15. osaga, kus saatekülalise rollis on 2009. aasta Euroopa sisemeister, endine mitmevõistleja Mikk Pahapill. 37-aastane Pahapill püsib tänaseni oma 11 aastat tagasi püstitatud seitsmevõistluse tippmargi 6362 punktiga kõigi aegade edetabelis 12 parema seas, jäädes vaid 12 punktiga alla meie rekordimehele Erki Noolele. "Ma olen õnnelik, et mul õnnestus selline võistlus teha. Vahel ikka tunned, kasvõi trennis, et kõik lihtsalt tuleb välja. Mul sattus samadel päevadel olema lihtsalt EM. Aga kindlasti oli see tegelikult pikk protsess, 25 aastat. Aga jah, viimased kaks aastat enne EM-i olid märgilised," ütleb Pahapill. Pahapilli supertulemus sattus aga aega, mil maailmas oli käsil viimaste kümnendite suurim finantskriis ja uute toetajate leidmine polnud edust hoolimata kerge. "See oli 2009. aasta märts. Finantskriis oli olnud selleks ajaks pool aastat väga terav ja keegi polnud võimeline võtma riski, et anda kusagile raha. Samas ma ei tundnud ka ennast väga hästi, sest samal ajal, kui mina teenisin Euroopa meistriks tuleku eest mitu tuhat eurot preemiat, kaotasid inimesed oma töökohti, maju ja kortereid. Sain sellisel hetkel aru, et ma olin priviligeeritud olukorras. Dissonants oli kõva," meenutab Pahapill. Milliseid tundeid toonane võit aga tekitas? "Ma oleksin võinud tegelikult rohkem "lennata"," muigab mitmevõistleja oldule tagasi vaadates. "Ma teadsin, et kõige suurema kaif saadakse protsessist. Seda on teaduslikult tõestatud. Näiteks laboris tehtud eksperimendid on näidanud, et hiired saavad kõige suurema dopamiinilaksu enne auhinna kättesaamist. Sama kehtib sportlaste kohta. Kui auhind on käes, siis vaatad, et okei, tore, aga siit peab nüüd edasi minema." Pahapill räägib saates veel korvpallilembusest, parematest võistluskaaslastest, treeningmetoodikast, mõõnadest ja suhtlusest meediaga, aga ka oma tänastest tegemistest ehk treeneritööst ja lõbusatest hoolealustest. Saadet juhib Karl Rinaldo.

65 minSEP 23
Comments
"Staadionijutud", 15. osa | Mikk Pahapill: oleksin võinud tegelikult rohkem "lennata"

"Staadionijutud", 14. osa | Eha Rünne: õudne on see, et kettaheide pakub mulle tänaseni naudingut

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord külalise rollis legendaarne kettaheitja ja kuulitõukaja Eha Rünne, kes võitis karjääri jooksul rekordilised 68 Eesti meistritiitlit. Saates koorub välja nii mõndagi huvitavat eesotsas sellega, et Rünnest poleks tegelikult pidanud sugugi saama heiteala sportlast. "Jooksmine oli mu lemmik. Ma olin käinud vist kahel korral Harry Seinbergi trennis, kui võitsin Tallinna meistrivõistlused ära. Heitealadele sattusin ma täiesti kogemata. Läksin TSIK-i katsetele, kus mind ei tahetud kehva tervise pärast kuidagi vastu võtta. Olin joone all ja mulle öeldi: no olgu, kui sa nii väga tahad, siis hea küll - mine heitjate gruppi. Ma nutsin seal, sest ega ma ei tahtnud küll heitjaks saada, aga lõpuks mõtlesin, et olgu, see on parem kui mitte midagi," meenutab Rünne. "Kõige õudsem on see, et kettaheide pakub mulle tänaseni naudingut," naerab 57-aastane Rünne, kes hoolimata sellest, et trenni enam ei tee, on kroonitud veteranide seas viiel korral maailmameistriks ja 13 korral Euroopa meistriks. "Miski nagu tõmbab staadionile ja ma ei saa midagi selle vastu teha. Käisin nüüd Lätis Balti matši vaatamas ja kettaheite ringi kõrval oli nii hea olla." Rünne meenutab saates muuhulgas Nõukogude Liidu koondise laagreid, mis jäid ühtpidi meelde tänu toredatele sportlastele ja teisalt mõistagi rasketele treeningutele. "Seal tehti nii palju tööd lihtsalt. No ma ei tea, kas tänapäeval keegi on üldse võimeline nii palju tööd tegema. Eks see oli see dopingu võlu. Need, kes olid end dopinguga turgutanud, jõudsid rohkem teha. Mul oli selliste sportlaste kõrval raske olla. Mäletan, et kukkusin neljapäeval heiteringi kõrvale maha. Treener sai aru, et siin polegi midagi teha ja saatis mu puhkama. Heita tuli hommikuti nii palju, kuni käsi tahtis otsast ära kukkuda, ja jõudu tuli õhtuti teha nii palju, kuni kang kukkus peale. Täpselt nii oligi. Treenerid ütlesidki, et kuni kukkumiseni tuleb treenida. Kui küsisin, kas see loomulikkust ära ei tapa, siis öeldi, et pole hullu midagi, küll taastun. Söögilaud oli laagrites muidugi lookas - kalamarjad, suured kanad jne. Toidu taha midagi ei jäänud, aga see kõik oli ikkagi väga raske." Ent mida arvab Rünne tänapäeva kettaheite kohta? "Tänapäeval lähenetakse ilmselt teisiti heitealadele kui minu ajal. Ja tegelikult arvan ma ka seda, et paljusid asju mõeldakse üle. Asi on tegelikult palju lihtsam. Eks tipptreenerid tahavad end heast küljest näidata ja mõtlevad imekäike, aga nagu me teame, siis kõik teed viivad Rooma. Kui kettaheide on mõeldud välja Vana-Kreekas, siis ega seal tegelikult väga palju uut tulnud pole. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas treeninguid kombineerida. Ka inimesed on erinevad - ühele sobib üks, teisele teine moodus," ütleb heatujuline Rünne, kes on tänaseks juba pea kakskümmend aastat töötanud Viimsi koolis kehalise kasvatuse õpetajana.

63 minSEP 9
Comments
"Staadionijutud", 14. osa | Eha Rünne: õudne on see, et kettaheide pakub mulle tänaseni naudingut

"Staadionijutud", 13. osa | Janek Õiglane: olen introvert, kuid võistlustel muutun täielikult

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord külas Eesti kõigi aegade seitsmes kümnevõistleja Janek Õiglane. 26-aastane vändralane on jõudnud kahel viimasel MM-il kuue parema sekka. Kõige erilisemaks võistluseks peab Õiglane just 2017. aasta Londoni MM-i, kus ta täiesti tundmatu mehena isikliku rekordi 8371 punktini viis ja kõigile üllatuslikult neljanda koha teenis. "See oli välk selgest taevast! Ma ei osanud isegi ette kujutada, mida tähendab võistelda 60 000 pealtvaataja ees. Ma olin vist osalejatest paremuselt 23. isikliku rekordiga. Ütlesin enne võistlust intervjuus, et tahaksin oma Pekingi MM-i tulemuse üle lüüa ja 15 parema hulka tulla. Aga seal juhtus midagi muud. Ja see emotsioon, mis ma sealt sain, oli täiesti eriline. Sellel võistlusel läks kõik kuidagi väga ladusalt. Vaid teise päeva alguses tekkis Londonis emotsionaalselt raske hetk, kui ma hakkasin mõtlema, et kas tõesti õnnestubki ülihea võistlus teha. Olin seetõttu kettaheites ebakindel, aga kui sellest üle sain, siis oli kõik okei," meenutab Õiglane. Kui Londoni MM-il jäi Õiglane spordisõpradele meelde emotsionaalse võistlejana, siis tavaelus on ta enda sõnul vastupidine isiksus. "Ma olen kindlasti introvert. Mulle meeldib pigem üksinda kodus olla kui rahva seas lobiseda. Aga võistlustel oli noorest saati nii, et küsisin publikult plaksu ja kütsin end sedasi üles. Andrenaliin, mis ma publikult saan, on väga suur. Võistlustel olengi täiesti teine inimene, kus suudan end tavaolekust välja lülitada," ütleb Õiglane. Sügisest Ameerika Ühendriikidesse treenima siirduv Õiglane meenutab saates oma esimest kokkupuudet endise maailmarekordimehe Ashton Eatoniga. "See oli 2015. aasta Pekingi MM-il. Olin tol hetkel väga halvas vormis ja me läksime pärast kuulitõuget koos teiste võistlejatega puhkeruumi. Ma olin kehva ja Ashton vaatas, et Eesti poiss on kuidagi nukker. Ta tuli minu juurde ja küsis, kuidas mul läheb ja millise tulemuse ma tänavu teinud olen. See andis mulle väga positiivse emotsiooni. Võin öelda, et tänu temale läks kogu mu võistlus mõnusamaks. Lisaks tegi ta ise tollel võistlusel maailmarekordi," räägib Õiglane. Seekordses saates tuleb muuhulgas juttu veel uuest maailmarekordimehest Kevin Mayerist, kes on sarnaselt Õiglasele suur NBA-huviline, treenerile raske otsuse teatamisest, oma suurematest toetajatest, USA-s treenimise maksumusest, Erki Noolest, Magnus Kirdist ja Ksenija Baltast, pidutsemisest, odaviskest, jõunäitajatest ning treeningute ülesehitusest. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

100 minAUG 26
Comments
"Staadionijutud", 13. osa | Janek Õiglane: olen introvert, kuid võistlustel muutun täielikult

"Staadionijutud", 12. osa | Erki Noolega OM-kullast, suurimast rumalusest ja "Rooside Sõjast"

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on sel korral külas kümnevõistleja Erki Nool, kelle olümpiavõidust möödub peagi 20 aastat. Olgugi et juunis 50. sünnipäeva tähistanud Noolega on aastate jooksul palju erinevaid intervjuusid tehtud, tulevad seekordses jutuajamises välja mitmed huvitavad seigad, mida seni avalikkuses palju käsitletud pole. "Minu järgmine eesmärk oli pärast olümpiavõitu 9000 punkti kogumine. Ja olla esimene inimene, kes seda teeks. Aga (Roman) Šebrle tegi selle 2001. aasta kevadel ära. Pagan, ma mäletan seda tunnet, mis mul Götzises 1500 meetri jooksus 150 meetrit enne lõppu tekkis, kui ma sain aru, et ta teeb 9000 punkti täis. Pinge läks sellega maha ja motivatsioon polnud enam sama. See eesmärk polnud enam see, kuigi Eesti rekordi 9000 punktini viimine olnuks ikkagi ilus asi." Noole isiklikuks rekordiks jäi lõpuks 8815 punkti, mis sündis kuldsele olümpiahooajale järgnenud aastal Edmontoni MM-il tihedas konkurentsis Tomaš Dvorakiga. "Minu sportlaskarjääri üks rumalamaid vigu oli see, et ma ei läinud Edmontonis Eesti rekordit püstitades 1500 meetrit täiega jooksma. Ma põdesin seda kolm kuud pärast võistlust. Jooksin küll rekordilähedase aja 4.29, kuid olnuks viimase pikamaajooksu trenni põhjal 4.15-4.18 vormis. Ma ei jälginud aga kunagi oma punktisummat, vaid mängisin võidu peale. Dvorak oli enne viimast ala minust 100 punkti ees ja (Dean) Macey 200 punkti maas ning ma arvasin, et mul pole võimalik enam teiselt kohalt kõrgemale tõusta ega madalamale langeda. Tegelikult olin ma aga 1500 meetri jooksuks kaks aastat nii kõvasti harjutanud, et võinuks Daley Thompsoni ja Dan O'Brieni rekordi (vastavalt 8847 ja 8891 punkti) üle teha. Aga ma läksin lihtsalt jooksma seda jooksu. See oli mu elu üks lihtsamaid 1500 meetreid. Õudne! Ja see on kõige häirivam asi, mis on minuga rajal juhtunud. Sportlane peab alati pingutama sel hetkel, kui ta on staadionil. Sel hetkel ei saa mõelda tulevikule. Kõige traagilisema rumaluse tegi selles osas kusjuures Dvorak," meenutab Nool, kelle näidet pikaaegse konkurendi eksimusest saab kuulata juba saatest. Mõistagi ei tule Noolega juttu pelgalt tema enda võistlustest, vaid me otsime ka võrdlusmomente mineviku ja oleviku vahel, et mõista, miks tehti toona asju üht- ja tänapäeval teistmoodi. "Ma arvan, et pingutamise soov, oskus või vajadus on olnud alati inimestes samasugune, ka tänapäeva ühiskonnas. Võib-olla tänapäeval on sportlaste jaoks takistuseks hoopis see, et neil on spordi kõrval palju muid tegevusi ja asju - Instagrami postitused, aktsiaportfellid ja nii edasi. Aga spordis peab olema võimalus, oskus ja aeg lihtsalt mõelda. Näiteks mitmevõistleja peab olema suuteline vabadel hetkedel tehniliste alade sooritusi läbi mõtlema, sest ta ei jõua kahjuks igal nädalal kõiki alasid kolm korda trennis teha. Tänapäeva ühiskonnas aga hajub inimeste tähelepanu. Meil pole mõtet võrrelda seda, et mul polnud noorena (samu häid) naelkingu võtta nagu tänapäeval. Ei, selles pole mingit vahet! Sada kilo on kangi peal ikka sada kilo, olgu sul jalas Puma, Adidase või Nike jalanõu," ütleb Nool. Et Noolel on aastaid maailma tippu kuulunud mehena palju väga huvitavaid ja kohati lausa uskumatuid lugusid rääkida, ei pannud me seekord saatele ajalist piiri, vaid rääkisime nii palju, kui teemasid jagus. Muuhulgas tuleb juttu Erki pere rollist tema edus, elulooraamatust, YouTube'is üle 300 000 vaatamise kogunud "Rooside Sõja" klipist, vanadest konkurentidest, erinevatest treeningmudelitest, korda saadetud rumalustest ja suurtest triumfidest. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

117 minAUG 19
Comments
"Staadionijutud", 12. osa | Erki Noolega OM-kullast, suurimast rumalusest ja "Rooside Sõjast"

"Staadionijutud", 11. osa | Tähti Alver: tänaseni imestatakse, kuidas ma sellest kõigest välja tulin

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 11. osas on külalise rollis kaugus- ja kolmikhüppaja Tähti Alver, kes kerkis möödunud nädalavahetusel toimunud Eesti meistrivõistlustel rambivalgusse. Tallinnast tugeva majandustaustaga perest pärit Alver parandas oma kõrvalal kaugushüppes isiklikku rekordit mitmekümne sentimeetriga, viies tippmargi 6.54-ni. Ühtlasi tõi see kogu võistluse ühel oodatumal ja põnevamal alal täpselt ühesentimeetrise võidu Ksenija Balta ees, kes oli viimati Eesti meistrivõistlustel oma põhialal kullata jäänud 2007. aastal. "Esmaspäeval tööle minnes oli küll eriline tunne. Kolleegid tulid juurde ja õnnitlesid," ütleb SEB pangas arendusjuhina töötav Alver. "Ka pühapäev oli muidugi väga emotsionaalne päev isikliku rekordi tõttu. Uni ei tahtnud kergelt tulla, kuna telefon oli õnnesoovidest umbes. Mul on tõesti hea meel, kui paljudele inimestele see tulemus korda läks." Olgugi et Alver säras juba TV 10 olümpiastarti sarjas ja ta meenutab tänaseni, kuivõrd oluline oli talle toona selle võistlussarja kaudu esimese päris oma ratta võitmine, kerkis ta täiskasvanute klassis Eesti tippu oodatust hiljem, pärast pikka vigastuspausi 19-20aastasena. "Mul oli väga raske vaadata eemalt noorte tiitlivõistlusi, kuna teadsin, et minu koht pidanuks ka seal olema. Ma arvan, et mul on selline sisemine jõud, mis aitas pikast vigastuspausist üle saada. Mõned imestavad tänaseni, et kuidas ma sellest kõigest välja tulin," sõnab 25-aastane Alver. Sel suvel on Alver jaganud aega töö, kergejõustiku ja disc-golfi (eesti k. kettagolf) vahel. Neist viimase juurde on sportlase toonud tema elukaaslane ja oluline abijõud, kes on käinud Alverile viimastel aastatel kaasa elamas suisa kõigil välisvõistlustel. "Isegi pühapäeval enne kaugushüppevõistlust käisime natuke disc-golfi mängimas. Mängin disc-golfi tihti ka pärast õhtusööki, et end natuke liigutada ja mitte liiga laisaks muutuda," räägib Alver. Nagu selgub, mängivad Alveri tulemustes kindlasti rolli ka treeningutes tehtud muudatused. "Võtsin sel suvel kaugushüppes hoojooksu kaks sammu pikemaks. Ma arvan, et see on tulnud kevadistest jooksutrennidest, tänu millele on kiirust juurde tekkinud ja ma ei mahu enam 16 sammu vahele ära," ütleb hiljutise vigastuse tõttu ettevalmistusperioodil tänavu varasemast hoopis vähem hüppeid ja rohkem jooksu teinud Alver, kes peab oma raskeimateks trennideks jõusaalis toimuvaid harjutuskordi. Seekordses saates kuuleme muuhulgas ka Alveri tööst panganduses, treeningmahtudest, erinevatest rekorditest, konkurentsist ning kolmik- ja kaugushüppe tehnilistest nüanssidest. Saadet juhib Karl Rinaldo.

53 minAUG 12
Comments
"Staadionijutud", 11. osa | Tähti Alver: tänaseni imestatakse, kuidas ma sellest kõigest välja tulin

"Staadionijutud", 10. osa | Peeter Randaru: sedagi on tulnud ette, et pühin silmanurgast pisara ära

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on kätte jõudnud juubeliosa, mis eristub kõigist eelnevatest täielikult, sest Manta Maja stuudios võtab istet legendaarne kohtunik ja staadioniteadustaja Peeter Randaru. 67-aastase Randaru võib liigitada vaieldamatult meie läbi aegade tunnustatumate kohtunike hulka, kellel on märgatav osa selles, et Eesti kergejõustikuliit kuulub võistluste korraldamises Euroopa absoluutsesse tippu ja saab välismaalastelt alatihti kiita. Pealegi on Randaru kasvatanud suureks neli rahvuskategooria kohtunikust poega-tütart. "Tore on vaadata, kuidas pisikestest poistest-tüdrukutest saavad mitte ainult olümpiavõitjad ja tippatleedid, vaid ka väga head treenerid. Olen nüüd ka seda juba näinud. Selline protsess on kõrvalt vaadates maruhuvitav. Kohtunik ei tohi küll väga välja näidata, mida ta tunneb, aga teinekord on tulnud ette ka seda, et pühid silmanurgast pisara ära või hääl läheb ilusa hetke ajal teise tämbrisse," tunnistab Randaru. 55 aastat poleks võimalik kohtunikuametit pidada, kui see endale ei meeldiks, ütleb Randaru, kes jutustab saates mitmeid humoorikaid ja liigutavaid lugusid meie selle ala korüfeedest. Muuhulgas toob ta näite paljukordsest Gruusia kergejõustikumeistrist ja kümneid eestlasi tippu viinud Martin Kutmanist. "Tore mees oli Martin Kutman. See võis olla Tartus Tamme staadionil, kui ta tegi ühe tiiru ja siis teise tiiru ümber kettaheiteringi. Ma küsisin talt, et mis ta otsib? Kutman vastas: "Kõik räägivad, et vorm on kadunud. Ma mõtlesin, et otsin selle siis üles!"" Seekordses saates saame muuhulgas teada, millise Eesti tippkergejõustiklase tegemisi jälgib Randaru tänu tolle noorpõlve võistlemisega seotud liigutavale momendile erilise tähelepanuga, miks Magnus Kirt Randaru hinnangul tegelikult Dohas toimunud MM-il õlga vigastada võis, millised on kohtunikuameti töötasud ja kuidas Märt Israelile aastate eest kogemata ebareaalselt pikk kettakaar mõõdeti. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

67 minAUG 5
Comments
"Staadionijutud", 10. osa | Peeter Randaru: sedagi on tulnud ette, et pühin silmanurgast pisara ära

"Staadionijutud", 9. osa | Kaur Kivistik: olen pikamaajooksjana väga suur erand

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" võtab seekord saatejuhi vastas koha sisse Eesti läbi aegade parim 3000 meetri takistusjooksja Kaur Kivistik. 29-aastast Kivistikku on raske kellegagi segamini ajada. Tartumaalt pärit pikka ja heledapäiset meest tunnevad sõbrad-tuttavad kui ülimalt professionaalselt sporditegemisse suhtuvat inimest, kes teeb iga jooksu eel põhjaliku analüüsi nii enda kui ka konkurentide kohta, et võistlusrajal enam midagi juhuse hooleks ei jääks. Spordivälisel ajal on Kivistik aga suurepärane kokk, armastav abikaasa ja kahe lapse isa. "Viis-kuus aastat tagasi tõrjusin ma enne jooksu kõik inimesed enda ümbert ära. Nüüd, kahe lapse isana, on see keerulisem, kuna näen, et lapsed nõuavad oma tähelepanu ja nemad veel ei mõista, et mul on tähtis võistlus ees ootamas. Samas suudan tänu aastatega tekkinud kogemustele ikkagi ka väikeste vahelepõigetega säilitada fookuse," ütleb Kivistik, kes on võistlusreisidel enne tähtsaid starte abikaasa Lindaga isegi eraldi toa võtnud. Kivistiku karjääris on olnud mitmeid suuri õnnestumisi, muuhulgas 2015. aasta universiaadil hõbemedali võitmine ja mitmel korral Euroopa meistrivõistlustel esikümnesse pääsemine, kuid üks keerulisemaid perioode jäi tal seljataha just tänavu, mil saabus koroonaviirus ja suri isa. "Tänavune kevad oli igatepidi hästi keeruline ja tagantjärgi saan seda veel praegugi tunda. Eks aeg näitab, kuidas mina sellest kõigest kosun ja kuidas maailmal minema hakkab. Võib-olla kogu selle asja juures on kõige huvitavam see, et ma kogesin kolme nädala jooksul lähedase inimese sündi ja surma. Elu üle mõtlemine muutus minu jaoks totaalselt. Sain hoopis teistmoodi aru, kui habras kõik on. Seepärast mulle meeldibki teha seda, mida teen, sest kunagi ei tea, mis juhtub homme," teab jooksja. Sportlase ja pikamaajooksjana eristub Kivistik enda sõnul paljudest konkurentidest lisaks pikkusele ka treeningute ülesehituselt, sest jõusaalis rassib ta rohkem kui sel alal kombeks on. "Võin väita, et olen selles suhtes väga suur erand. Nägin mingil hetkel, et mu loomulik kiirus polnud piisavalt hea teistele meestele kandade näitamiseks. Kaotasin paratamatult tuliseid duelle. Kehakultuuri õppimine andis mulle aga teadmise, et kui sa suudad endale jõu taha hankida, siis tuleb ka kiirus. Hakkasin jõutreeninguid usinalt tegema ja ma ei tea praegu maailmas enda kõrval vist ühtegi takistusjooksjat, kes 160 kilo turjale võtaks," ütleb Kivistik. Pikamaajooksjale iseloomulikus pikas saates tuleb juttu takistusjooksu spetsiifikast, veetakistusest, Keenias laagerdamisest, mustade edust jooksudistantsidel, aga ka söögitegemisest, jalgpallist ja laskesuusatamisest. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

86 minJUL 29
Comments
"Staadionijutud", 9. osa | Kaur Kivistik: olen pikamaajooksjana väga suur erand

"Staadionijutud", 8. osa | Marek Niit: see kõlab naljakalt, aga sprinti tehes ei tohi kiirustada

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on sel nädalal külalise rollis Eesti läbi aegade kiireim jooksja Marek Niit, kes teeb vahepealsetest mõõnadest hoolimata sporti siiani täie tõsidusega. "Kevadel, enne koroonaviirusest tingitud kriisi, tundsin end väga hästi. Olin 400 meetris Eesti rekordi vormis, kuigi see on nüüd spekulatsioon. Tundsin end nooremana. Kevadiste treeningute tulemused olid kaks sekundit paremad kui eelmisel aastal. Aga see, kui treeninglaagris enam staadionile ei lastud, tõmbas motivatsiooni alla. Ma ei ole ka selline vend, kes suudaks taolises olukorras edasi suruda," tunnistab 32-aastane Niit, kes selgitab saates ka põhjalikumalt, tänu millele treeningutel heale tasemele jõudis. Niidu põhimõte on olnud alati see, et treeningut, võistlemist ja sporti laiemalt tuleb osata nautida, vastasel juhul ei tule ka tulemusi. "Sprint on väga nauditav ala. Ja sprindi puhul tuleb meeles pidada, et seda tehes ei tohi kiirustada, kuigi see kõlab naljakalt. Lisaks tuleb kiiresti jooksmise puhul riske võtta, barjääre lõhkuda. Kui oled neli-viis aastat põhja ära teinud, oma esimesed vigastused saanud ja lõpuks heasse toonusesse jõudnud, siis on jooksmine tõesti puhas lust. Isegi 400 meetris ei saa jooksu ajal arugi, et oleksid kõvasti pingutanud, aga nauding on suur," selgitab saarlane. 2006. aastal 200 meetri jooksus juunioride maailmameistriks kroonitud Niit on kaudselt kokku puutunud maailma läbi aegade kiireima mehe, jamaikalase Usain Boltiga, kes saatis ühel aastal talle sünnipäeva puhul lausa õnnitlusvideo, mille tänagi veel Niidu Instagrami kontolt leiab. "Ta on suur eeskuju olnud ka minule. Usain on sündinud sprinteriks. Temas oli noorest saati vaba olek. Ta sobib sprinteri rolli ideaalselt. Noorena vaatasin ma pigem selliseid tõsiseid kujusid nagu Linford Christie, aga mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et jooksjas peab ka mängulisust olema. Ta suutis oma suure raami hästi liikuma panna ja seetõttu kerkiski maailma parimaks," hindab Niit. Saates tuleb muuhulgas juttu erinevate sprindialade tehnikast ja taktikast, aga ka tehtud vigadest, USA ülikooliaastatest, kunstist, arhitektuurist, Saaremaast ja Ott Tänakust. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

78 minJUL 22
Comments
"Staadionijutud", 8. osa | Marek Niit: see kõlab naljakalt, aga sprinti tehes ei tohi kiirustada
success toast
Welcome to Himalaya LearningClick below to download our app for better listening experience.Download App